Ühel neljapäevasel hilisõhtul, lausa öötundidel, juhtus üks huvitav lugu. Jõudsime Helsingist Tallinna umbes pool tundi enne südaööd. Sõitsime enne maale suundumist tanklast läbi. Kuna ma ei ole suuremat sorti Tallinna fänn, siis tekkis mul üksinda autos istudes ja kaaslast oodates kõhe tunne sisse, sest jälgides neid täispuhutud meesterahvaid, olin ma üsna kindel, et pikema silmitsemise peale tuleb lõpuks mõni veel miskit ütlema (Tallinna moodi ütlemist olen ma varem pealt näinud - see käis rusikatega). Sai siis see hirmufaktor läbitud ja võtsime suuna sihtpunkti poole. Ühel hetkel keeras autojuht sõnagi lausumata kuskile pimedas asuvasse parklasse. Appi, mis toimub! Mu peast jooksis sekunditega läbi sada mõtet, kaasa arvatud see tanklas kogetud hirm. Miks siia? Kas politsei? Mis juhtus? Ja veel kaks autot ees ootamas. Issver, kes need veel on? Ma ei saa mitte midagi aru? Kuni hetkeni, mil autost kargasid välja kolm tüdrukut täpiline karp ning lilled käes ja näod naerul.
Mul oli sünnipäev ja mu imearmsad, maailma kallimad ning igas mõttes kõige-kõigemad sõbrannad olid otsustanud mind üllatada. Ilmselgelt olin ma sõnatu. Olen siiani. Sellest täpilisest karbist ma ei loobu, tass koos kohvidega täidab oma ülesannet ja mälestus ise on kulda väärt kraam mu laekas.
If you live to be a hundred, I want to live to be a hundred minus one day, so I never have to live without you. (Winnie the Pooh)
Ma ei olegi seda postitust märganud! :) see oli tore õhtu! Selliseid korraldatakse ainult kallimatest kallimatele!
ReplyDelete