Tomati-mozzarellapirukas

Kes ütleb mulle tõtt, tõtt ja alati tõtt? Kasvõi läbi lillede, aga ta ei püüa ehitada mulle õhulosse. Kes on mu kõrval isegi siis, kui ta mind ei mõista ja minuga ühist arvamust ei jaga? Kes teab täpselt, mida ma vajan või tegema pean, isegi kui seda eitan?

N:"Aga ma homme kontrollin sind ... See paneb nagu ehk rohkem toimetama. Ja sa tee sama mulle
E:"usu mind, et ei pane. Ma pole loll, et vabandust ei leia"
Hetk hiljem.
E:"okei, sa võid mind innustada. Ehk aitab"
N:"Ma oleks seda nkn teinud"

Minu õde!

Tomati-mozzarellapirukas

(Allikas: Toidutare)

Põhi:
1,5 dl nisujahu
1,5 dl täisteranisujahu
0,5 tl ürdisoola
125 g võid
1 dl basiiliku lehti
Kate:
200 g mozzarella juustu
2 dl 10% hapukoort
2 muna
1 dl jagu peekoni taisemat osa
2 suuremat tomatit
sidrunipipart
vahemere ürdisegu
ürdisoola

Taina jaoks sega köögikombainis jahu, sool, või ja basiilikulehed purujaks. Lisa 2 sl külma vett ja sega, kuni hakkab moodustuma tainapall. Võta mass anumast välja ja mudi käte vahel ühtlaseks. Seejärel suru 26 cm läbimõõduga ahjuvormi põhja ja äärtele.


Katte tegemiseks sega kokku hapukoor ja munad. Riivi hulka mozzarella juust. Haki peekoni taisem osa ja lisa täidisele. Maitsesta sidrunipipra ja ürdisoolaga. Vala kate tainale ning aseta peale tükeldatud tomatid. Puista üle sidrunipipra ja vahemere ürdiseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.
Kaunista basiiliku lehtedega ja serveeri soojalt.

Juuretisega sai

Kas sa mäletad, kuidas vanaisa silmi pilgutamata küüslauku sõi? Alati hammustades proteesid naksusid ja küüslaugud olid nagu ta maiuspalad. Kas sa mäletad vanaema pannkooke, tema vaarikamoosi ja -põõsaid? Neid magusaid tikreid, mille kestad me tühjaks imesime ja pikad vaarikad, kuhu peitu pugesime. Või mäletad sa hoopiski vanaisa kommipaberist meisterdatud laevukesi? Nii lihtsad, kuid põnevad. Neid leidus iga riiuli peal, suuri ja väikeseid. Ja vanaema lilled? Mäletad? Imeline. Tema siiras rõõm igast võrsest, õiest ja muutusest. Kuidas ta meid lilledega kursis hoidis. Alati kui teda külastasime, seadsime vanaema sabas sammud lillede juurde ja saime teada, kes langetas õie, kes õitseb või hakkab õitsema ja palju muud. Armastus, kogemus ja vilumus igas ettevõtmises. Seda leidus ka tema saiades. Kas tunned veel vanaema kuldsete saiade maitset oma mälestustes? Oi, ma mäletan. Tumeda koore ja kuldkollase sisuga. Kunagi polnud see söögilaualt puudu ja alati serveeriti või ja vorstiga magusa tee kõrvale. Kuidas ta seda veel lõikas - süles.
Ja tead, mis veel - ma tunnen puudust ema tehtud saiadest. Traditsioonilistest saiapühapäevadest, mil me istusime teleka ees põrandal isa meisterdatud siniste taburettide taga ja sõime ahjusooje saiaviile võiga ning rüüpasime külma piima kõrvale. See maitse ja need lihtsad kooslused. Mäletad?

Millised on sinu magusaimad mälestused?




Juuretisega sai
(Allikas: Kokkama Ragnega)

Ma ei ole pädev õpetusi jagama (retsepti ja juhised leiab Ragne blogist), kuid oma hästi õnnestunud pätsikest sooviksin jagada küll.
Ärge saage valesti aru, see pole mu esimene. Hea saiani oli üsna pikk tee. Juuretistega saiade tegu alustasin leivajuuretisega, kuid nüüdseks on nii leival kui saial oma "pojuke" kõrvale pandud.
Infoks veel nii palju, et esimene sai oli nätske ja sitke, kuid ära söödi ikkagi. Järgmised läksid vahelduva eduga - õnnestusid üle ühe. Viimane on aga kaua tehtud kaunikene. Kui kõrvale jätta unisusest tingitud suhkru üleküllus tainas ( 3 sl asemel 3 dl ), siis võib öelda, et ideaalne sai.
Seega, katsetasin, kannatasin, ei loobu, vaid jätkan!